kurb õhtupoolik

Njah ... täna käis mul külas kunagi keska klassiõde ja juttu jätkus kauemaks. Tundub, et ma ple ainus kellel elus natu muresid ja segadust hinges. Mida enam õhtu poole seda tugevamaks on mul valud läinud sees ... ei tea kas see kõik on ilma muutusest või jumal teab millest. Või tekitab mu sees valusid üks konkreetne mees ... Et kõike seda kurbust ja valu leevendada mõtlesin et äkki aitaks mind vahva film totust vanatüdrukust kes nii mulle sarnaneb ... "Bridget Johns Diaries" ... mulle jäi filmis kõrvu üks lause mida ma tahaksin samuti oma elus kuulda ja mis võiks ollagi nagu elu moto ... Üks Bridget`i kavalere Mark Darcy ütles talle nõnda: "Sa meeldid mulle väga just sellisena, nagu sa oled!" ... enamus mehi aga otsib ideaale ja mannekeene ... lihtlabaseid maaplikasid kel väline vorm ei ole just teab mis kiita ei märka nad üldse. Kui võibolla sellised maaplikad just ongi tõelised hoolivad ja armastavad pereemad ja parimad naised oma meestele ... Ikkagi ei suuda ma siinkohal leppida lausega .. "Elu on karm aga õiglane!" mina ei näe siin kuskil õiglust ja ausalt öeldes ... hakkab see virr-varr ja susser-vusser mind ära tüütama ... Ma parem olen Bridget Johnsilik üksik veidrik kui lasta end lollitada ja mingiks nõmedaks naiivitariks teha :( .... hmmm ... Siiski - siiski Bridget`il oli sõpru kellega üheskoos veidrat sinise supiga sünnipäeva pidada ... mina aga tunnen viimasel ajal, et mul ei olegi kedagi külla oodata :( Ju olen ma siis inimene kes ei suuda leida ja hoida sõpru enda ümber ... kuid ma ei väsi oma õnne otsimast ! Läheb aega kaua läheb, kunagi pean ka mina saama õnnelikuks :S