laupäeva õhtu

Vat siis. Jäigi mul mere ääres käimata. Mõtlesin, et helistan ühele ammusele tuttavale kelle olen unarusse jätnud ja meelitan lastega kaasa mere äärde .... ent hoopis tema meelitas mind endale külla uut elamist vaatama. Seiklesin siis sinna Veskimöldre kanti ja kassa näe ... samblaroheline armas majake. Väljast väike, seest nii suur. Ja lapsed ... issuke need olid ka nii nii kasvand :) Kaspar 2ne ja Johanna juba 7ne :) Poissi ma ei oldki näinud :( Piinlik kohe tunnistada, et me ple vahepeal 2 aastat kohtunud :( HÄBI mulle ! Panime lapsed tuttu ja lobisesime poolde öösse.

"Minu pere" aga ei lasknud mind ära unustada. Mainisin enne, et poiss läks meil kaduma. Mida enam õhtusse siis selgus, et laps siiski läänemaal ja Lihulas ning teda mingi küla koer purenud. Jestas mine tea võib ju marutaudi oht olla ... Igatahes laps oli nutune ja hirmul ja nii meiegi Kaspariga ... juubbeee ... päris mitmed telefoni kõned olid mul lapsega ja öösel sain Kasparilt sõnumi, et ühe sõbra isa käis tõi lapsed sealt Keilasse ja marutaudi vastane süst lapsele ka tehtud. Loodan, et mu Tibuga kõik korras !!! Lihtsalt peab olema :( Pea vastu tibuke. Öö oli rahutu, aga hea et laps leitud - see ju peamine !