on öö ...

tere armas sõber ... kes iganes ja kus iganes Sa ei ole ... nu ma mõtlen sedasi, et mõni sõber on mul siiskit päris päris kaugel kelle järgi ma meeletut igatsen ja kellest puudust tunnen. Mõne teise armsa sõbraga on teed paraku lahku viinud, tal oma mul oma elu. Pigem ongi asi selles vist, et minu sõbrad on saanud-hakanud pereinimesteks. Nagu normaalsed inimesed ikka sellises vanuses. Kel mees, kel lapsed, kel lisaks koduloomad, maja ehitus, ühised reisid ja muud olemised käimised. Ja kui siis vaadata mind ja mõelda, et mis minul on !? .... siis paraku ei ole mitte midagi. Minul on vaid töö töö töö, mille taha ma end peidan et keegi mu hingevalu ei näeks. Samas on see ka kurnav. Ilmselt ei jäägi muud üle, kui pakkida kott ja sõita ära ... sõita Küprosele ... kus on üks armas sõber kellest ma väga puudust tunnen.
Ma olen väsinud inimeste jutust, a la Sind on vaja v Sa oled oluline mulle jne ... Jutt jutuks ... aga kui Sa seda vajalikkus v olulisust v kuhugi kuuluvust ei tunne siis ei ole see kõik õige :( Ma tunnen vaid, et ma ikka ei ole päris õnnelik. Täna ei suutnud ma enam Tallinnas olla ... ei teagi miks aga mõtlesin, et kui muu ei aita siis ehk venna rõõmus naeratus ... Aga ma ei saa ju nende pereellu ka tungida :( krt võtaks ... igatahes .. tagasi teel ei keeranud ma Keila-Joalt ka kodu suunas vaid sõitsin sihitult mööda öist Tallinna. Pisarad voolasid mööda põski ja pea trummeldas vaid mõte ... miks mina ei saa olla õnnelik, miks mina ei saa peale tööd koju minna tegelda lastega, uurida kuidas perel läks, jalutada koeraga, aidata last kooli asjades, oodata südame põksudes meest koju ja olla õnnelik, sest ma ei ole üksi, sest mul on inimesed kelle elu minuta seisma jääks. Või kui mitte seisma siis häiritud oleks. Paraku kas ma olen v mitte ... ei jää kellegi elu seisma ja keegi ei märkagi kui ma ühet hetkel olengi kadunud ...

Head ööd nüüd ... valu sunnib mind voodisse ... ja pisarad aitavad uinuda ...