5. päev Itaalias

On kolmapäeva hommik ning algab tagasitee lennujaama suunas. Oleme otsustanud, et tagasi Milaanosse ei ole mõtet minna. Veneeziast sõidab rong otse Bergamosse ümberistumine Brescias. Oleme väsinud kuumusest, jalgsi matkamisest ent õnnelikud sest saame tagasi koju Eestisse. Sõidame taas rongiga. Aknast avanevad võrratud vaated Alpidele ja väikestele küladele. Üks on selge, Itaalias näeb palju enam kui sõita busside ja rongidega :) Terve reisi on sees olnud mõnus ootusärevus, sest ma soovisin nii väga Veneezias käia ja see on nüüd täitunud. Kui see linn peakski kunagi vee alla vajuma - saan mina öelda, aga mina olen käinud seal :) Tagant järgi oma mõtteid teile kirjutades on mul kindel soov, tagasi sinna minna. Enda jaoks kõige kallimate inimestega koos nautima sealset romantilist õhkkonda :)

Kõik ei ole tagasiteel siiski nii hea kui arvata võiks. Mul on raha päris otsakorral ning pean abi paluma reisikaaslaselt - palun tal endale rongipileti osta. Vahepeal on meil ümberistumine ja siis sõidame edasi, ikka Bergamo suunas. Ma ei mäletagi millal, kas eile või täna vahetab mu reisikaaslane sõnumeid oma Estonian Airis töötava sõbrannaga, kes stjuardess on. Kuulen, et on ära korraldatud meile mõnusam tagasi tee - tekid, padjad, söök. Kui nii siis nii. Püüan tukastada, kuid ei raatsi kenasid vaateid silmist lasta :) Vahepeal olen ühenduses ka Eestiga ja kalli mehega, kes mind seal ootab. Jõuame Bergamosse. Linna peale me ei viitsigi minna. Tegelikult küll mina, sest raha ple ja mis sa seal ikka vantsid ... isegi bussipiletite jaoks ple enam raha. Aga ma ei virise :))) Kaaslane ei soostu ka üksi minema. Ta shoppas lennujaamas, mina otsin istumiseks mingi nurgakese ja loen kaasavõetud ajakirju. Ah jaa ... nii veider kui see ka ple siis olen viimase 36 tunni jooksul söönud kolm koorikleiba ja joonud 0,5 liitrit Eviani ja see on ka kõik. Hakkan harjuma vähesega :))) Saadan tädiplikale smsi, et ta mulle koju tooks suure panni pizza ja segumahla :)) Ühte kokku peame lennujaamas aega parajaks tegema ~7 tundi. Aeg liigub kiiresti sest kodu on nii nii lähedal :) Lennuk väljub itaalia aja järgi kl 1,20. Oleme lennukis ... kuid ... siit tuleb minu Itaalia reisi emotsionaalne pauk ... istume oma kohtadel ja meie juurde tuleb stujardess küsides minu reisikaaslaselt: "Kas teie olete Kairi-Liis, palun võtke oma asjad ja tulge minuga kaasa! Teie sõbranna Anneli palus teie eest eriliselt hoolt kanda ja poputada!" Kaaslane võtab asjad ning tagasi vaatamata lahkub äriklassi. Tunnen meeletut solvumist ja hoian pisaraid tagasi ... mind ei häiri teadmine, et ta saab padja ja teki ja süüa - vaid see, milline on inimese tänulikkus. Jõuan vaid oma peast läbi lasta, et ma ei oleks iial oma reisikaaslast sedasi üksi jätnud, enne kõike solidaarsus. Kas mõlemad koos või mitte midagi. Paraku läks asi teisiti. Sa kutsuda reisile kaasa heas usus toreda inimese, pakud talle võimaluse tasuta Itaaliasse ja tagasi lennata - vastu aga ei saa ühtegi tänusõna. Olen äärmiselt pettunud ja solvunud. Ära iial tee kellelegi head, saad ikka .... jne ... tead isegi kuidas see lause lõppeb. Minu õnneks suudab mu Musi päeva paremaks muuta. Ta on mulle vastu tellinud takso mis mind kohe koju toimetab. Kiire dush, tükike pizzat (rohkem ei mahu :)) ja nüüd tuttu ... Itaalia on lahe, eriti Veneezia, eriti tuvid :D !!!!