Õnne ootel

Õnn ei tule, nagu oodanud ma ja lootnud, üle öö:
Ta on aastate hool ja valude töö.

Tantsusammul ei või rutata vastu talle veel –
Ristikäsi tahan astu kui kirikuteel.

Ei ma hõiska ta poole kiiduhümnides häis,
Selleks süda mul alles liig pisaraid täis.

Las ma põlvitan nuttes, suur õnn, sinu ees:
Võta aset valust puhastet südame sees!

Kuid mu õnn, minu ainus, kuis hoian ma sind,
Et ei pageks sa jälle kui hirmunud lind?

Ah mu õnn, minu ainus! Üks soov põleb suus:
Jäta mulle mu kaaslane – igatsus !

M.Under