Õnn ei ole rahas, õnn on asjades!

Appike kui lahedaid mõtteid on inimestel :)) Ja täitsa tuttav tundub see kõik pealegi :) Muideks tu noormees on mulle tuttav :) Õde tal oli mulle kunagi sõbrannaks ja elutsesid minu tädiga samas majas :)) Assa kui hea kõnepruuk hiidlastel on :)))))) See oli nüüd küll oma saba kergitamine ... aga kes muu ikka kergitakski :P

***

Autor: Aivar Viidik

TÄITSA HEAD PRILLID: Autor järjekordset asja omandamas. ERAKOGU

Umbes paarkümmend aastat tagasi olime äsja keskkooli lõpetanud nolkidena varunud korraliku õllelaari. Moekas torukott kahe vahel, astusime kuhugi parki või mereranda, et, mis seal pattu salata, see kraam endale sisse kallata ja oma vähest elutarkust vastastikku jagada.
Ühel hetkel möödus meie kärarikkast seltskonnast vanamammi ning manitses meid, ise pead vangutades: "Noored, miks te joote, ostke parem asju!"

Mõne aja eest tegin kodus suurpuhastust. Kõik kuurid, pööningud, sahvrid, keldrid ja panipaigad sinna kogunenud nodist tühjaks tõstnud, tõdesin õue peal kogu selle hunniku keskel seistes, et mul on enam-vähem üle mitu autokoormatäit igasugu nodi. Mööblit - ikka täispuit ja vanaaegne ja puha - pluss kõikvõimalikku muud kama. Mida ma aastatega kõike polnud kokku tassinud, ainuüksi söögilaudu oli vist neli või viis, teist sama palju seinakelli. Nagu rott või Ärni Kivirähu raamatust. Olin hämmingus.

Päev hiljem läksin sõbrale appi. Rääkisin tallegi, et mul on nii palju asju, et kui peaksin kohe surema, oleksin raudselt võitnud. No või vähemalt esikolmikus. "Tuhkagi," ütles tema ja näitas mulle oma ladu. Tõepoolest, pagan, ta oli must kõvasti ees.

Et seisu siiski pisut võrdsustada, ärisin temalt ühe vana ukse, mida mul, tundus, et väga vaja läheb. Uks seisab kuuri all, sest vahepeal on tekkinud üks kapp, mille ka kuskile panema peaks.
Hiidlastel on ammusest ajast kombeks, et kui leiad maast nöörijupi, mis vähemalt korra ümber sõrme keerata ulatab, ei tasu seda ära visata - ehk läheb tarvis. Nüüd on psühholoogid moodsa aja reeglite järgi nimetanud omamise himu ja saamiskire stressishoppamiseks. Ja nöörijupi asemel täidavad poelette arusaamatu otstarbega vidinad, nagu see vibraatori välimuse ja funktsiooniga ese, mis hiljem osutus piimavahustajaks.

Jah, õnn on asjades! Õigemini pisiasjades. Ja tegelikult on just need kõige tähtsamad. Soe puudutus, silmavaade, hommikune unine naeratus, jahedasse pihku pistetud sügisene kastanimuna või mere äärest korjatud auguga kivi. Need on palju olulisemad kui kogu see kuradi nasvärk, mille sa endale kokku ajanud oled. Ausõna. Mõelge selle peale ja hoolitsege, et need pisiasjad teie ümbert ei kao.

Aga muide, arvake ära, mis ma selle kraamiga tegin, mis ma kodust kokku korjasin? Ikka tallele, ikka lattu, seal on ruumi kõvasti!