Pimekohtin e muusikalimäng

Mõnel veab :) Sageli saadetakse igasuguseid maili ... osale loosimises ja võida ... nu mis mul üle jäi ... Võita :)) Nii ma võitsingi a la pimekohtingu pileti muusikalile "Tutvumiskuulutus". Veider tunne. Sõitsin autoga Vabakale parklasse ja mulle tundus, et Vene teatrisse ei ole kedagi minemas. Nagu oleks miski paha nali !? :) Pidin ju pileti alles kassast kätte saama. Hingasin sügavalt ja mõtlesin ... vahet ple kes mul kaaslaseks ... ma lähen ju muusikali vaatama ja elamust saama ... mitte ei lähe meest otsima :) Mõeldud tehtud. Marssisin kassasse, sain oma pileti ja liikusin saali suunas. Pileti oli esimesse ritta ... mõtlesin et ei tea ... äkki miski jant, et haaratakse tükki a la miks te seda tegite jne jne :) Nu poogen ! Eks ma siis luuletan :) See oli ju mäng :) FAN :P Esimeses reas, kus minu koht oli ... oli suht tühi. Vaid üks punases pluusis mees, pika hobusesabaga, koduselt riides, habetunud. Sammusid sinna ja tema kohe: "Ah, et meid siis määrati kokku !" Jestas. Ei mind ei määrata küll nii kokku :) Naersin, et ei mina tea, ma ikka pigem muusikali elamuse pärast :) Tundsin end tiba halvasti. Tema ju lootis kaaslast leida :( Muusikal oli vahva. Ainus mis häiris oli see, et koguaeg tunned silmanurgast kuidas sind vaadatakse. Ei teinud väljagi. Elasin etendusele kaasa ja mõtlesin, kui lõppeb lähen ma oma koju, oma maailma tagasi :) Rahu Kats ! Tuli vaheaeg, sorry, aga ma otsisin pääseteed. Kõik see kuda ta alustas vestlust, kuidas ta maalt ja hobesega, igine maamees, metsas rändaja; nu jah teie linnaproua, mis teil viga, käite dushi all ja otse etendusele jne jne ... krrrrr ... mul ple rändurite ja looduse inimeste vastu midagi, aga kas see oli õige kõnetamine !? Tundsin end puudutatuna. Ma ei ole linnaproua ! Olen saarenaine ja selleks ka jään ! Kõigile on antud omad võimalused, iseasi kuidas neid kasutada :( Paraku tundsin, et ei oska taga midagi rääkida. Otsisin telefoni ja salaja püüdsin meelheitlikult helistada, äkki keegi vastab ! EI !!! Mitte keegi ! Rõngast oli ju vaja ... päästvat rõngast ... Ja üllatuseks nägin koridoris kunagist keska klassiõde, kellega juba aastaid ei ole suheld ja tormasin tema juurde lobisema. Imelik, ma arvan, et ta mõtles sama ... mis sa tahad minust !!! :)) Koridoris oli veel teisigi selliseid üksikuid inimesi näha, kes end ebalevalt tundsid. Koridori otsas oli pikk, kena, ülikonnas soliidne mees - mõtlesin, et oh temaga oleks vähemalt old milleski rääkida ja niisama lõbusam. Fortuuna, tegi aga oma töö :)

Algas teine vaatus ja siis mulle kah öeldi a la, et noh saite omad pikad jutud aetud ! krrr ... ma ei läinud sinna tema pärast ... ma ei läinud kohtama ... ma läksin teatrisse !!! Ma ütlesin seda kohe algul. peale etenduse lõppu küsis ta minult ... "Kas nüüd iga roju oma koju ? Kohvile ei lähe !?" vabandasin ja ütlesin, et hommikul vara pean Hiiumaale ja et kohvi jääb ära jah ... Selline oli siis minu kohting :P:P Ei vea minul ... kohe mitte ei vea ... samas oli nendest teistest ka kahju, kes üksi ebalevalt seal seinu toetasid ... oleks võinud siis natuke enam uurida ja sobilikumad inimesed kokku viia kui see nende mõte oli :) aga ilmselt oligi vaid fan :) Ja seda ta oli jah :P:P Itsitan siiani oma julget osalust asjas :)

Ja Sina kes Sa nüüd pahane oled ehk ... loe ja naera ... sest ega ma ikka kõige paremini end ei tundnud :) Mõtted olid kodus ja oma maailmas :)